Ehk kuidas Eero, Grete ja Lizeth üritavad siinsest elust aimdust saada.
Tere sõbrad!
Jõudes Kongo piirini tekkisid viisadega siiski probleemid. Nimelt oli viisade eest maksta vaja, kuid napi prantsuse keele tõttu, ei saanud me aru kui palju, miks ja kust raha välja saab võtta. Õnneks tõttas appi festivali korraldaja ning meie õnnetus sai lahenduse.
Kongos on kuum, nii varjus kui päikese käes ja toas ja igal pool. Temperatuur varjus istudes ulatus 32 kraadini, ning juba esimestel päevadel sai kõik riided korralikult läbi higistatud.
Me ei osanud Kongost midagi oodata, ei teadnud kas meid pannakse hütti elema, ja peame ise kilomeetri kauguselt kaevust vett tooma, või lesime konditsioneeriga peenes toas, kus kraanivesi on joodav ja hommikuks on kaetud suur buffee laud.
Jõudes läbi kummaliste tänavate hotellini avastasime, et oleme leidnud midagi viimase poole kalduvat.
Toad on uhked, kuid vahepeal kaob kraanist vesi ja hommikusööki soovides peab tädi juurde minema ja paluma, et ta nüüd omletti valmistaks.Oleme väga rahul.
Kuna Tele2 ja Elisa leviala ei taha väga siia Kongo vahele levida ning internet on luksus, oleme festivali algul olnud juba pisikestes hädades. Mõni hetk ei tea kus festivali avamine toimub, teisel hetkel ei saa aru millal võime lava ehitama minna, ja miks teater midagi festivalist ei tea.
Kuid kõik on lahenenud ja ootame millal saaksime juba tehniliste proovidega alustada.
Lizeth on endiselt tõbine.
Comments