Tere Sõbrad!
Etenduse päev oli intensiivne. Hakkasime oma viimaseid tehnilisi ettevalmistusi tegema kell 13:00 ning lootsime, et kella neljaks oleme jõudnud lõpetada nii lava ettevalmistuse, tehnilise läbimängu, kui ka kõik valgus-heliproovid. Kuid vahel ei lähe nii nagu plaanitud.
Kongo aeg on siiski Kongo aeg, valgust valmistati ette oodatust kauem ja projektor ei tahtnud meie videosid kuvada, sest nood olid vales formaadis. Tehnikutest inglise keelt oskas üks... nii kolmekordse seletuse järel... ja tõlkis kõigile teistele meie soove edasi. Eks me siis kõpitsesime kõik vaikselt vaikselt paika ning pärast välkkiiret tehnilist läbimängu tuli vaid loota, et ehk läheb kõik peaaegu õigesti (muusika algab siis, kui ta peab, ning valgus on seal, kus teda vaja). Meie etendus pidi algama kell 19.00. Kell 17.30 viidi meid sööma. Väljas oli metsikult kuum, nii kuum et südame ajas läikima ja vee joomine ei päästnud, sest lämbus oli nii rusuv. Kuid vähemalt saime kõhud täis ja natuke energiat juurde. Lahkusime restoranist 18.45.
Mina (Lizeth) pole vist nii kiirelt ennast enne backstages liigutanud kui siin. Grimm sai kähku tehtud nii endale kui Gretele ning kostüüm selga õmmeldud, kuna pisikesteks käsitöödeks, mis plaanitud olid, polnud lihtsalt aega. Õnneks ei olnud vaja sooja teha, kuna igal pool oli lihtsalt nii palav!
Peale meie esitust pidas festivali korraldaja, kes terve eelmise päeva kusagil kadunud oli, kõne, milles mainib, et on otsustanud festivali kaks päeva lühendada, rahaliste vahendite puudumise tõttu. Sellest hoolimata jagus meil head tuju. Kongo publiku naerupahvakud ja energilisus nakatasid ka meid ning sellel päeval veel nii suurte asjade pärast ei muretse.
Lisaks kõigele ootas meid lava taga väike kutsikas Moundele, kelle me tee äärest ära päästsime. Kohalikud sõjaväelased, kes parasjagu teed blokeerisid, leidsid kutsu Kongo jõe äärest. Arvatavasti oli ta ema hukkunud ja kutsu üksi jäetud. Väike koer oli märg, liivane ja näljas. No ei saa sellist pisikest üksi jätta! Võtsime ta kaasa, pesime puhtaks, andsime süüa ja tegime kirbutõrje ning esimese vaktsiini. Kutsu oli vaid kahe-nädalane, kui me ta leidsime, polnud teisel hambaidki veel suus. Niimoodi ta meiega nädalakese veetis, kõik sõrmeotsad läbi lutsutades. Leidsime Moundele-le ka uue pere, kelle juures ta Kongos elab, kuid kui kõik hästi läheb, siis õnnestub kuts peale suve vaktsineeritult oma õige perenaise, Grete juurde tuua.
Niimoodi see aeg siin Kongos kulges, ootamatult, kiirelt, aeglaselt ja kummaliselt. Kõike ei jõua sõnadesse panna, kuid kui näost näkku näeme, võid küsida: "Kuidas Kongos oli?" võib-olla räägime Sulle siis pikemalt!
Näeme juba kodumaal!
Big Wolf Company reisusellid.